JAHTUSARVESTI on arvesti , mis mõõdab jahutamisprotsessile kulunud energiat.
Tehnilises mõttes iseloomustavad standardi EN1434 kohaselt sellist arvestit 2 põhilist omadust:

• arvesti poolt mõõdetav soojusvahetussüsteemi pealevoolu temperatuur on madalam kui tagasivoolu oma
  
• süsteemis ringleb vesi temperatuuriga T ≥ 0ºC (tavaliselt +1Cº KUNI +20Cº

Kui sellises süsteemis vesi asndada muu (külmakindla) vedelikuga, siis seni kehtivad normdokumendid sellisele arvestile ei laiene, arvesti kaotab automaatselt taatluskohustuse ja võib olla kasutusel ainult nt teaduslikeks uuringuteks või muuks sarnaseks.
Kuna standardi kohaselt on kasutusel soojus/jahutusarvestites energiakandjana just ja ainult vesi, siis selliste seadmete poolt mõõdetav madalaim mõõdetav temperatuur algabki Tmin= 0Cº.

Praktikas otsitakse aga üha sagedamini  soojusarvesteid süsteemidele, kus ringleb mingi külmakindel vedelik ja mõõdetav temperatuur algab väärtusest näiteks Tmin=-20 Cº (päikesekütte süsteemid). Kui tootja lisab oma arvestile nimesse lisaks jahutusarvesti (cooling meter), siis mõtleb ta selle all just vee-põhiseid negatiivse temperatuurivahega (vt ülalpool)  süsteeme, mitte aga Eesti tingimustes päikeseküttele sobivaid  arvesteid!
Kahjuks pole see tõsiasi selge ei arvestite müüjatele, ega ka ostjatele.  
Arvesti mõõdab teadaolevalt pidevalt vedeliku mahtu ja temperatuure ning arvutab selle alusel vedeliku massi ning vedeliku erientalpiad. Erientalpiate vahe korrutatud massiga annab  tablool edastatava mõõtetulemusena energia. Et seda täpselt teha, peavad kasutatava vedeliku sõltuvused temperatuur/tihedus, temperatuur/erientalpia olema teada. 
Vee kohta on need sõltuvused teada sajandeid, iga uue jahutusvedeliku kohta aga mitte.
Probleemi täpsemalt saab lugeda SIIT.